Eestikeelne Piibel 1997
15Absalomi mäss Taaveti vastu Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri jahobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres;
igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse,
kutsus Absalom enese juurde ja küsis: „Kust linnast sa oled?” Ja kui
ta vastas: „Su sulane on ühest Iisraeli suguharust”,
siis ütles Absalom temale: „Vaata, su asjad on head ja õiged,
aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.”
Ja Absalom jätkas: „Mind peaks küll pandama maale
kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi,
minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.”
Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe
välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga
juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: „Luba mind nüüd
minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!
Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris,
öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma
teenin Issandat.”
Ja kuningas ütles temale: „Mine rahuga!” Ja ta võttis kätte ning
läks Hebronisse.
Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli
suguharudele: „Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud
Hebronis kuningaks!”
Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid
kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase
Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu
kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: „Iisraeli meeste
südamed hoiavad Absalomi poole.”
Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga
Jeruusalemmas: „Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu
Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte,
ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!”
Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: „Vaata, su sulased on
valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.”
Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga
kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid
nad peatuma viimase koja juurde.
Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid
kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased,
kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: „Miks sinagi tuled koos
meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras,
pealegi pagulane oma kodupaigast!
Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega?
Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad
enesega tagasi helduse ning ustavusega!”
Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: „Nii tõesti kui Issand
elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu
isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su
sulane!”
Ja Taavet ütles Ittaile: „Tule siis ja mine edasi!” Ja gatlane
Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.
Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks.
Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.
Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga -
need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha
ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.
Ja kuningas ütles Saadokile: „Vii Jumala laegas tagasi linna!
Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb
mind näha seda ja selle asupaika.
Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis
vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!”
Ja kuningas ütles preester Saadokile: „Kas sa näed? Mine
rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan,
teie mõlema pojad koos teiega!
Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle
teadmiseks.”
Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma
ning jäid sinna.
Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli
kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli
katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.
Kui Taavetile teatati ja öeldi: „Ahitofel on vandenõulaste
hulgas Absalomi juures”, siis ütles Taavet: „Issand, pööra ometi
Ahitofeli nõu rumaluseks!”
Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata,
siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja
mulda pea peal.
Ja Taavet ütles temale: „Kui sa tuled koos minuga, siis sa oled
mulle koormaks.
Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma
tahan olla su sulane. Varem olin ma su isa sulane, aga nüüd tahan ma
olla sinu sulane - siis sa võid mind aidata ja teha tühjaks Ahitofeli
nõu.
Eks ole seal koos sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik,
mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja
Ebjatarile!
Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats
ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik
sõnumid, mida te kuulete.”
Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom
jõudis Jeruusalemma.