Eestikeelne Piibel 1997
32Moosese lahkumislaul „Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!
Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!
Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.
Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.
Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.
Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!
Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,
sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.
Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.
Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.
Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.
Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist.
Võid veistelt ning piima lammastelt ja kitsedelt, juures tallede ja jäärade rasv; Baasani härgi ja sikke, lisaks nisu, otsekui neerurasv. Ja viinamarjaverest sa jõid veini.
Ja Jesurun + Jesurun on Iisraeli poeetiline nimi. rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut.
Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega.
Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud.
Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.
Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast.
Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust.
Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega.
Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.
Ma kuhjan nende peale õnnetusi, ma raiskan nende vastu kõik oma nooled.
Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud ja pahatõbi; ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi.
Väljas laastab neid mõõk ja sees hirm, niihästi noormehi kui neidusid, imikuid koos hallipäiste meestega.
Ma oleksin ütelnud: Ma hajutan nad, ma kaotan nende mälestuse inimeste hulgast,
kui ma poleks pidanud kartma vaenlase pilget, et nende vastased seda mõistmata ei ütleks: „Meie käsi on olnud võidukas, ega Issand ole kõike seda teinud!”
Sest see on rahvas, kes on kaotanud arukuse - neil ei ole taipu.
Kui nad oleksid targad, siis nad taipaksid seda, nad mõistaksid oma lõppu.
Kuidas võis üksainus jälitada tuhandet ja kaks kihutada põgenema kümme tuhat, kui mitte nende kalju ei oleks neid müünud ja Issand nad loovutanud?
Sest nende kalju ei ole meie kalju sarnane: seda võivad otsustada meie vaenlasedki.
Tõesti, nende viinapuu on Soodoma viinapuust ja Gomorra väljadelt; nende marjad on mürgised marjad, neil on kibedad kobarad.
Nende vein on lohemürk, rästikute ohtlik mürk.
Eks see ole talletatud minu juures, pitseriga suletud minu varakambris?
Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab. Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja mis neile on valmistatud, tõttab tulema.
Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba.
Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid,
kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks!
Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest.
Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan:
kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad.
Ma lasen oma nooled joobuda verest ja mu mõõk hakkab õgima liha, mahalöödute ja vangide verd, vaenlaspealikute päid.
Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale.”
Ja Mooses tuli ning rääkis kõik selle laulu sõnad rahva kuuldes, tema ja Joosua, Nuuni poeg.
Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile,
siis ta ütles neile: „Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi!
Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida.”
Mooses ei pääse tõotatud maale Ja Issand rääkis Moosesega veel selsamal päeval, öeldes:
„Mine üles siia Abarimi mäele, Nebo mäele, mis on Moabimaal Jeeriko kohal, ja vaata Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele päranduseks!
Siis sa sured seal mäe peal, kuhu sa üles lähed, ja sind koristatakse oma rahva juurde, nagu suri su vend Aaron Hoori mäel ja koristati oma rahva juurde,
sellepärast et te ei olnud truud minule Iisraeli laste keskel Meriba vee juures Kaadesis, Siini kõrbes, sellepärast et te mind ei pidanud pühaks Iisraeli laste keskel.
Sa näed küll eemalt seda maad, aga sa ei pääse sinna, maale, mille ma annan Iisraeli lastele.”