Eestikeelne Piibel 1997
13Juuda kuningas Abija Kuningas Jerobeami kaheksateistkümnendal aastal sai AbijaJuuda kuningaks.
Ta valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli
Miikaja, Uurieli tütar Gibeast. Aga Abija ja Jerobeami vahel oli
sõda.
Ja Abija alustas sõda sangarite väega, neljasaja tuhande
valitud mehega, aga Jerobeam rivistas tapluseks tema vastu
kaheksasada tuhat valitud meest, sõjakangelast.
Ja Abija tõusis Semaraimi mäele, mis on Efraimi mäestikus,
ja ütles: „Kuulge mind, Jerobeam ja kogu Iisrael!
Kas te ei tea, et Issand, Iisraeli Jumal, on andnud
Taavetile ja tema poegadele valitsuse Iisraeli üle igaveseks
ajaks nagu soolaosaduse?
Aga Jerobeam, Nebati poeg, Taaveti poja Saalomoni sulane,
on tõusnud ja oma isandale vastu hakanud.
Tema juurde kogunes tühiseid, kõlvatuid mehi, ja need olid
üle Rehabeamist, Saalomoni pojast, kuna Rehabeam oli noor ja
arglik ega suutnud ennast nende vastu maksma panna.
Ja nüüd mõtlete teie endid maksma panna Issanda kuningriigi
vastu, mis on Taaveti poegade käes, sellepärast et teid on suur
hulk ja teie poolt on kuldvasikad, mis Jerobeam on teinud teile
jumalaiks!
Kas te pole mitte ära ajanud Issanda preestreid, Aaroni
poegi, ja leviite, ja endile ise preestreid teinud nagu teiste
maade rahvad? Igaüks, kes tuli härjavärsi ja seitsme jääraga oma
kätt täitma, sai preestriks neile, kes pole jumalad.
Aga meie Jumal on Issand ja meie ei ole teda maha jätnud!
Aaroni pojad teenivad preestritena Issandat ja leviidid on
ametis.
Nad ohverdavad Issandale igal hommikul ja õhtul
põletusohvreid ja healõhnalisi suitsutusrohte; nad seavad leivad
puhta laua peale ja süütavad igal õhtul kuldlambijala lambid
põlema. Sest me täidame Issanda, meie Jumala antud kohustusi,
teie olete aga tema maha jätnud!
Ja vaata, koos meiega, kõige ees on Jumal ja tema
preestrid ja märgupasunad, mis teie vastu hüüavad. Iisraeli
lapsed, ärge võidelge Issanda, oma vanemate Jumala vastu, sest
see teil ei õnnestu!”
Aga Jerobeam oli lasknud varitsejad ringi minna, et need
läheksid neile tagant kallale; nad ise olid juudalaste ees, kuna
varitsejad olid nende taga.
Kui juudalased pöördusid, vaata, siis oli neil võitlus
eest ja tagant. Nad kisendasid Issanda poole ja preestrid
puhusid pasunaid.
Ja Juuda mehed tõstsid sõjakisa. Ja sündis, et kui Juuda
mehed sõjakisa tõstsid, siis lõi Jumal Jerobeami ja kogu
Iisraeli maha Abija ja Juuda ees.
Ja Iisraeli lapsed põgenesid Juuda eest, aga Jumal andis
nad tema kätte.
Abija ja ta rahvas lõid neid suuresti ja Iisraelist langes
mahalööduina viissada tuhat valitud meest.
Nõnda alandati seekord Iisraeli lapsed; juudalased aga
panid endid maksma, sest nad toetusid Issandale, oma vanemate
Jumalale.
Ja Abija ajas Jerobeami taga ning vallutas temalt linnad:
Peeteli ja selle tütarlinnad, Jesana ja selle tütarlinnad,
Efroni ja selle tütarlinnad.
Jerobeam aga ei saanud Abija päevil enam jõudu koguda,
sest Issand lõi teda, nõnda et ta suri.
Aga Abija sai vägevaks. Ta võttis enesele neliteist naist
ja temale sündis kakskümmend kaks poega ja kuusteist tütart.
Ja muud Abija lood, tema teod ja sõnad, on kirja pandud
prohvet Iddo „Seletustes”.
Siis Abija läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti
Taaveti linna. Ja tema poeg Aasa sai tema asemel kuningaks. Tema
päevil oli maal kümme aastat rahu.