Eestikeelne Piibel 1997
18Miika kuulutab kaotust Ahabile ja Joosafatile Joosafatil oli palju rikkust ning au ja ta sai Ahabigalanguks.
Mõne aasta pärast läks ta Ahabi juurde alla Samaariasse;
Ahab tappis palju lambaid, kitsi ja veiseid temale ja rahvale, kes
oli koos temaga, ja õhutas teda minema üles Gileadi Raamotisse.
Ja Iisraeli kuningas Ahab küsis Juuda kuningalt
Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga Gileadi Raamotisse?” Ja Joosafat
vastas temale: „Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda
minu rahvas! Ma tulen koos sinuga sõtta.”
Ja Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne
Issanda sõna!”
Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, nelisada
meest, ja küsis neilt: „Kas me võime minna sõdima Gileadi
Raamoti vastu või ma pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja
Jumal annab selle kuninga kätte!”
Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda
prohvetit, et saaksime temalt küsida?”
Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks
mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda,
sest ta ei kuuluta mulle head, vaid alati halba. See on Miika,
Jimla poeg.” Aga Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles:
„Kähku siia Miika, Jimla poeg!”
Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki
oma aujärjel, mantlid seljas; nad istusid rehepeksu väljakul
Samaaria värava suus ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja
ütles: „Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi,
kuni nad on hävitatud!”
Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine
Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle
kuninga kätte!”
Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga
ning ütles: „Vaata, prohvetite sõnad on nagu ühest suust
kuningale head; olgu siis sinugi sõna nagu ühel nende hulgast, ja
räägi head!”
Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina
räägin, mis mu Jumal ütleb!”
Kui ta tuli kuninga juurde, siis kuningas ütles temale:
„Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma
pean loobuma?” Ja ta vastas: „Minge, ja teil õnnestub see, sest nad
antakse teie kätte!”
Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind
vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda
nimel?”
Siis ta ütles:
„Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!”
Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud
sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
Aga Miika ütles: „Seepärast kuulge Issanda sõna! Ma nägin
Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat
temast paremal ja vasakul pool.
Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, Iisraeli
kuningat, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis
üks nii ja teine rääkis naa.
Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina
ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
Tema vastas: Ma lähen ja olen vale vaim kõigi ta prohvetite
suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa
suudad. Mine ja tee nõnda!
Ja nüüd, vaata, Issand on pannud vale vaimu nende sinu
prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse
pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud
sinusse rääkima?”
Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead
minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võtke Miika ja viige ta
tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
ning öelge: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta
ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi
tulen!”
Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis
ei ole Issand minu läbi rääkinud!” Ja ta ütles veel: „Kuulge,
kõik rahvad!”
Ja Iisraeli kuningas ja Joosafat, Juuda kuningas, läksid
üles Gileadi Raamotisse.
Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta
minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja
Iisraeli kuningas pani teised riided selga ja nad läksid sõtta.
Aga Süüria kuningas oli andnud käsu oma sõjavankrite
pealikuile ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema
või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”
Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid
nad: „See on Iisraeli kuningas!” Ja nad pöördusid tema vastu
sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama ja Issand aitas teda:
Jumal meelitas nad tema kallalt ära.
Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki
Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema kannult.
Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud,
tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Ja kuningas
ütles sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest
ma olen haavatud!”
Kuid taplus üha ägenes sel päeval ja Iisraeli kuningas
pidi jääma vankrisse süürlaste vastu kuni õhtuni; aga
päikeseloojaku ajal ta suri.