Eestikeelne Piibel 1997
7Kohutav nälg Samaaria piiramise ajal Aga Eliisa ütles: „Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand:Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe
seekli ja külimit otri ka ühe seekli.”
Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja
ütles: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas see
küll võiks sündida?” Aga ta vastas: „Vaata, sa näed seda oma silmaga,
kuid ei saa seda süüa.”
Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid
üksteisele: „Miks me siin istume, seni kui sureme?
Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on
nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme
nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis
jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!”
Ja hämarikus võtsid nad kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui
nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtegi
meest.
Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite
mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad
ütlesid üksteisele: „Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu
hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile
kallale!”
Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid
jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see
oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.
Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad
ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja
riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja
läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.
Aga siis ütlesid nad üksteisele: „Me ei talita õigesti! See päev
on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab,
jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda
kuningakojas!”
Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid
neile ja ütlesid: „Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei
olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid
kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need
olid olnud.”
Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas.
Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: „Ma
ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil
on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale
peitu, ise mõeldes: Kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad
elusalt kinni ja läheme linna.”
Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: „Võetagu ometi viis
neist hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi
saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või
nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis
saame näha!”
Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas need
Süüria sõjaväele järele, öeldes: „Minge ja vaadake!”
Ja nad läksid neile järele kuni Jordanini, ja vaata, kogu tee
oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud.
Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale.
Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu
maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe
seekli Issanda sõna kohaselt.
Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus,
värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda
nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde.
Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud: „Homme
sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool
külimittu peent jahu ka ühe seekli”,
siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: „Vaata, isegi
kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?” Ent
Eliisa oli vastanud: „Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa
seda süüa.”
Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks.