Eestikeelne Piibel 1997
22Pauluse kaitsekõne „Mehed, vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enesekaitseks räägin!”
Kui nad kuulsid, et ta peab neile kõnet heebrea keeles, jäid
nad veel rahulikumaks. Ja Paulus ütles:
„Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja
üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees,
õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala
nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete.
Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes
ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi.
Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja
vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte
Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult
Jeruusalemma, et neid karistataks.
Aga sündis, kui ma olin teel ja lähenesin Damaskusele, et
lõuna ajal välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast.
Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlevat: „Saul,
Saul, miks sa mind taga kiusad?”
Mina aga vastasin: „Kes sa oled, isand?” Tema ütles
mulle: „Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sina taga kiusad!”
Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud
tema häält, kes minuga rääkis.
Siis ma ütlesin: „Mis ma pean tegema, Issand?” Issand aga
ütles mulle: „Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse
sulle kõik, mis sul on määratud teha.”
Aga kuna ma selle valguse kirkuse tõttu ei näinud,
talutasid mu kaaslased mind kättpidi, ja ma jõudsin Damaskusesse.
Aga keegi Hananias, Seaduse järgi vaga mees, kel oli hea
tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
tuli minu juurde. Ta seisatas mu kõrval ja ütles: „Vend
Saul, näe jälle!” Ja selsamal hetkel ma nägin jälle ja vaatasin
talle otsa.
Tema aga ütles: „Meie isade Jumal on su määranud tunnetama
tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust,
sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles,
mida sa oled näinud ja kuulnud.
Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning
oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!”
Aga sündis, et kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja
pühakojas palvetasin, olin ma nagu endast ära
ja nägin teda mulle ütlevat: „Tõtta ja mine kiiresti
Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu
kohta.”
Ja mina ütlesin: „Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin
vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad.
Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin
minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende
rõivaid, kes ta hukkasid.”
Ja tema ütles mulle: „Mine, sest ma läkitan su kaugele
paganate sekka!””
Paulus kõneleb ülempealikuga Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma
häält: „Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!”
Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu
vastu taevast loopisid,
käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda
tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad
tema peale nõnda karjusid.
Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles
Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teie tohite
Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?”
Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas
ülempealikule: „Vaata ette, mida sa teed! See inimene on
ju Rooma kodanik.”
Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: „Ütle
mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: „Olen küll.”
Ülempealik vastas: „Mina olen endale Rooma
kodakondsuse hankinud suure raha eest.” Paulus aga ütles: „Ent mina
olen sellesse sündinud.”
Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi
aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja
et ta oli tema ahelaisse pannud.
Paulust kuulatakse üle Suurkohtus Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles
juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta
ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu
kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.