Piibel.NET
Apostlite teodApostlite
 
Eestikeelne Piibel 1997
4Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees Sellal kui apostlid rahvale rääkisid, astusid nende juurde
 preestrid ja templipealik ja saduserid.

Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid
 surnuist ülestõusmist Jeesuses.

Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ja panid nad hommikuni
 vangimajja, sest oli juba õhtu.

Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma,
 ja mehi sai arvult umbes viis tuhat.

Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja
 kirjatundjad tulid Jeruusalemma kokku,

ka ülempreester Hannas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros
 ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost.

Ja nad panid apostlid endi keskele seisma ja pärisid:
 „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?”

Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad
 ja vanemad!

Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud
 heateo pärast, mille läbi ta päästeti,

siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et
 see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie
 lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist.
 Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena.

Jeesus on
 „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks”.


  Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei
 ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid
 päästetaks.”

Nähes Peetruse ja Johannese
 kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed,
 panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed
 olid olnud Jeesuse kaaslased.

Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat,
 ei olnud neil midagi vastu ütelda.

Siis nad käskisid neid Suurkohtust välja minna ja
 pidasid omavahel nõu:

„Mis me peaksime nende inimestega tegema? Sest see, et
 nende läbi on sündinud silmapaistev tunnustäht, on teada kõigile
 jeruusalemlastele ja me ei saa seda salata.

Kuid et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele, siis
 ähvardagem neid kõvasti.”

Ja nad kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse
 rääkida ja õpetada Jeesuse nimel.

Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: „Otsustage ise: kas
 Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?

Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme
 näinud ja kuulnud.”

Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid
 vabaks, sest rahva pärast nad ei leidnud viisi, kuidas
 apostleid nuhelda, kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest.

Sest inimene, kellele see paranemise tunnustäht oli sündinud,
 oli üle neljakümne aasta vana.

Koguduse palve Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde
 ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile
 olid öelnud.

Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala
 poole, öeldes: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja
 mere ja kõik, mis on nende sees,

kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha
 Vaimu läbi öelnud:
 „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja?

Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.”

  Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius
 Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha
 sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud,

et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud
 sündima.

Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase
 oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,

sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja
 imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.”

Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja
 nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.

Ühine vara Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei
 öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil
 ühine.

Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse
 ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal.

Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid
 maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha

ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis
 sedamööda, kuidas keegi vajas.

Näiteks Joosep, Küprose saarelt pärit leviit, keda apostlid
 hüüdsid lisanimega
 Barnabaseks, mis tähendab Julgustuse poeg,

müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge
 ette.